Kungla sai koduks kahele väikesele tüdrukule ja kolmele-neljale suuremale inimesele ning nende antiigi- ja kunstikogule. Juba restorani ajal oli majas olnud mõnusat kodanlikku stiili, mis avaldus lisaks interjöörile ka näiteks ulukiliha-menüüs. Tänu Aavikutele ja nende kõnekale mööblile, raamatukogule ja kunstile, mis mitmes riigis elamise ajal oli kogunenud, sai see juurde veel varasemat, pigem möödunud sajandi alguse aristokraatlikku fiilingut. Nüüdne ja varasem õhustik Kungla salongis armastatakse mitmes keeles raamatuid ette lugeda, külalisi vastu võtta, rääkida kunstist ja poliitikast. Ja väärt asjadele leitakse väärikas raam. Olgu see siis Villeroy & Bochi ajalooliste kastmekannude kogu valgustatud vitriinkappides või suurtes kandelaabrites põlevate küünalde valgusel toimuvad õhtusöögid. See haakub isegi Vene keisririigi ajal siinsamas Keila-Joa mõisas ja pargis saadud lapsepõlvemälestustega, millest vürst Sergei Mihhailovitš Volkonski oma Pariisis ilmunud raamatus “Kadunud maailm. Mälestused” (tõlkinud Peeter Volkonski) on pajatanud.
Edasi lugemiseks telli ajakiri Kodukiri