Malle Pajula Foto: Merilin Mandel

“Ma võtan kümme,” turnin ehtelao redelil, hoides käes tuhmidest tumepunastest pärlitest suuri südameid. “Võta ikka kakskümmend,” kamandab teenekast aknadekoraatorist sõbranna kuskilt altpoolt. “Isegi sellest ei saa kuusele midagi!”

Sooritan enda meelest külluslikku ehteostu, aga tunnen end nagu noorsand Kiir filmis “Sügis”, kui pagar talle osavalt suhkrukringleid kotti laob. “No, ma võtan neli… “ - “Võta ikka viis…” Tänavu on jõulumoes nostalgia. Ja millal see minimalistlik­­­­ on olnud!

Mõningate kadudega on ehted vanas härrasmeeste kalossikarbis vati sees vastu pidanud ligi sada aastat.

Kuuseroheline, sametjas punane, tuhm kuld. Eelmise sajandi alguse meeleolud. Magus klassika nagu “Pähklipureja” balletietendused, vanade Euroopa jõuluturgude hobukarussellid, Maiasmoka kohviku legendaarne jõuluaken, Ingmar Bergmani “Fanny ja Alexander”. Silmale annab sooja samet ja kuld ning litrikleidi tõmbavad ülle ka muidu tagasihoidlikud põhjamaa naised. Seda meile üldiselt mitte omast sära on vaja pimedasse aega. Miks muidu kaunistatakse kodusid aina varem. Ja mullu märkasin, et jõulutuled olid aedades alles veel vabariigi aastapäeva paiku.

Ostsin südamed, et värskendada 90-ndatest pärit valgeid ja punaseid kuusekuule, mis tagasihoidliku klassikana seni välja vedanud. Kodudes ju kuusekaunistusi igal aastal välja ei vahetata, niisiis on mõistlik omada baastoone. Neis vanades ehetes on minu iseseisva elu kodude jõuluhõngu. Nii nagu on olnud aegu sünnikodus kuuske ehtivates, 1920-ndate lõpust pärit inglijuustega ladvakaunistuses, punastes käbides, lillekorvikestes. Vanavanemad ostsid need noorpaarina ning vanas härrasmeeste kalossikarbis, mõningate kadudega, on need pidanud vati sees vastu ligi sada aastat. Isegi sõjaaegse pommitamise ja sellele järgnenud kolimised – alati on need ehted kaasa võetud.

“Kuuske ehi seest väljapoole, saab ilus tihe,” õpetab dekoraator, kui tal hunnituid ehtekarpe tassida aitan.

Head jõulukuud!