Foto: Priit Grepp

”Eestlased vajavad nautimiseks nii vähe,“ ütles tuttav poolakas mõtlikult. Vedasin suule igaks juhuks sulni naeratuse.
Olen hoopis salamisi imetlenud meie põhjanaabreid, kes ka suhteliselt keskpärases teeäärses puhvetis päevarooga ja kannukohvi manustades seda hetke kiidavad. Rahulikult, justkui südamepõhjast mainides, et toit oli ju hea. Või idanaabreid, kes suure magala juures asuva järve kaldal särasilmselt mainivad, et nad on looduses. Nähes ilu lapikeses pilliroos ja mudaseks sõtkutud kaldas.
Mulle on tundunud, et eestlastel on alati justkui natuke rohkem vaja, kui käes on. Kas siis toitu pipart või vaatesse killukest rahvusparki. Suvesse kogu mereäärt ääristavat liivariba ja mis need jõulud üldse ilma lumeta on.

Novembrikuu panebki vähesega leppimise ja vähese nautimise oskuse proovile.

”Näiteks te lõõgastute suitsusaunas,“ vestles hetkel Hollandis elav mees innukalt edasi. Juba aastaid võtab ta sügisel nädala puhkust, et Matsalu linnuriigis olla, lausa plaanib siia maakodu ostugi. ”See on ju olemuselt nii lihtne!“
Tõesti, kuigi ka meie kasutame puhkamiseks aina enam lennukikütust, Bangladeshis toodetud meeleoluoste ning kaasa haaratava valmistoidu plastikut, on küllalt traditsioonilisi võimalusi lõõgastuse ökojälge vähendada. Hea kook, raamat, film, näitus, külaskäik, saunaõhtu, matk looduses... Kasvõi jõulukinkide meisterdamine.
Novembris läheb vahel juba südapäevast akna taga pimedaks ja puudelt on langenud viimased lehed. See kuu panebki vähesega leppimise ja vähese nautimise oskuse proovile. Õpetab nägema head lihtsas: ootamatus hallahommikus, tubases nädalavahetuses, esimeses kapist välja võetud jõuluehte säras.

Head novembrit!