Malle Pajula

“Kas see on SEE kapp? Mina seda ust küll ei ava,” teatas poja tüdruksõber lustaka resoluutsusega.
Tõepoolest, pooltel juhtudel võis vaheesiku panipaigakapi ust lahti tehes pähe saada snorgeldamisvarustusega, rattakiivri, plastist piknikutopside või halvimal juhul uue moosi ootel klaaspurkidega.
Kõik taoline sigrimigri peab mahtuma ühte panipaigakappi, mis selles eestiaegses korteris on varem olnud tõenäoliselt palitute hoiukoht. Ajaloolises sahvris on praegu külmik. Rohkem sisseehitatud hoiukohti omal ajal polnudki. Ja kui vekkimispurgid välja jätta, siis muid asju loetletud tavaarist toonased elanikud ka ei omanud. Pigem on nii, et ühiskonna tehnilise arengu ja keskmise kodaniku võimaluste kasvuga tuleb asju juurde, mitte ei vähene. Ka väikse tarbimisjäljega kodus.
Lisaks on mul tunne, et linnakodudes pole peetud kunagi ka nõnda palju koduloomi kui praegu. Ja loomake ei tähenda mitte ainult kõikjal leiduvaid karvu või saepuru, vaid ka reisipuure, rihmu, toidutagavara jms.

Minimalist saab olla vaid siis, kui on parajalt panipaiku.

“Minimalist saab olla vaid siis, kui on parajalt panipaiku,” ohkasin, kui kord Soome elamumessil imekaunist õhurikkast, toon toonis ja heleda puiduga kodust väljusin. Seal olid tubades asjad riiulitel lükanduste või disainkangast kardinate taga peidus. Kui on piisavalt kohti, kuhu asju panna, on kergem ka kodu korras hoida. Samas ei tohi neid olla liiast, sest asju kipub tekkima täpselt nõnda palju, kui kodu esteetiliselt mahutab.
Tegelikult teame ise hästi, mis gruppides asi pisut ülekäte on ja kuhu esmane tähelepanu suunata. Kevadine suurpuhastus on hea. Lisaks tekkivale süsteemile paneb see tükiks ajaks ostlema vaid väga tarvilikke esemeid. Ühtlasi avastad oma kodust mõndagi täitsa toredat.
Head aprillikuud!

Foto: Freepik.com