Üks kukkedest ongi toaelanik, kes Kadi, Martini ja väikese Marii üles ajab. Õues kaagutab kana­kari, toas ja õuetoa seinalgi on Kadi maalid kukkedest.
“Ma mõistan kukkesid-kanu paremini kui inimesi,” muigab Kadi. Nende kodu on kõike muud kui tavaline. Värvide, maalide ja pööras­te ideedega pole siin koonerdatud.
“Eks ta selline kitš, kämp ja eklektika on, loodetavasti jääb hea maitse piiri peale, mitte ei lähe üle selle,” ütleb Kadi. Tema “valgetes kodudes” elavad sõbrad ütlevad, et naudivad siin justnagu suve­koju või Alice’i imedemaale külla sattumist. “Hullu kunstniku maailma,” muigab Kadi. “Või “kuulsa kunstniku”, nagu sõbrad peale üht artiklit otsustasid. Nad tikkisid mulle selle nimega koti­­gi. Kuulus kunstnik ja tema kukk.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Kodukiri