Malle Pajula

“Oh, tuleks juba rutiin!” õhkasin mõne nädala eest eneselegi ootamatult. Seljakoti küljetaskust nirises liivateri ja juuksed hoidsid soolasest mereveest ise soengusse. Olin saavutanud hetke, mil seisin küll järjekordses kirikuesises bussipeatuses, aga keha oli ikka justkui teel.

Ostaksin rõdule uued lilled – suure krüsanteemipoti näiteks. Varuks külmikusse turult värsket kraami ja pärast teele jäänud söögikohtade menüüsid kokkaks kohe mõnuga vahelduseks oma maitse järgi. Otsiks üles puldi ja valiks välja mõne telesarja, mida diivanil pleedi sees jälgima asuda...

Floksid olid tänavu rutuga ära õitsenud, aga aedadest tuli ninna asulatele nii omane õunalõhn.

Floksid olid tänavu rutuga ära õitsenud, aga aedadest tuli ninna asulatele nii omane õunalõhn. Kiiremini pimenevas õhtus ei lasknud iseloomulik jahe noot unustada, et sügis on teel.
Millal algab tunnetuslikult sügis, on igaühel väga individuaalne. Kas siis, kui metsa all hakkab õitsema kanarbik? Või kui turuletid on lookas kodumaistest mahlakatest tomatitest ja maja seinte veeres on gladioolid? Või tekitavad sügismeeleolu koolilaatade reklaamid? Kuigi nädalavahetusel saab veel lehtlas istuda, metsas seenel käia ning järvedes kannatab supelda, toob september asise ja krapsakama rutiini, mis kestab jõulukuuni.
Kuigi esmalt see rutiini moodi küll välja ei paista! Tuleb hommikul sättida ka ennast kooli rütmi ja õhtul joosta poodi, sest käsitöös on vaja A4 vildiriiet. Paika panna trennide logistika, kuigi tunniplaan veel muutub. Haarata sarvist töistel asjadel, mis puhkuste tõttu pisut ooteseisus olnud. Kodu igapäevaseks olemiseks ja õdusamaks-villasemaks sisse seada.
Et siis nädalavahetuseti õhata natuke ettearvamatu suve järele.
Head septembrikuud!

Foto: Stockvault.net