“Keera sealt lammaste juurest vasakule,” juhatab Julian. Pargin auto majast pisut kaugemale, kuna lammaste tõttu on värav kinni. Maja ukseni saadab mind sõbralik koer ja kui olen tuppa saanud, viskab end mõnusalt aeda pikali.
Näen Juliani esimest korda ja kohe on selge, et siit midagi igavat küll ei tule. Ulatan põllult korjatud nurmenukud ja küla­poest saadud parima punaveini ning perenaine teeb mulle koos külma rabarberijoogiga põgusa majatiiru.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Kodukiri