Foto: Erakogu

Ja siis ta kalpsas nurga tagant välja, suus ajaviiteks tõmmatud suur tükk Morrise tapeeti elutoast. Meil oli tõesti aeg minna...

Nõukasuvilasse, kus pinoteksiga peitsitud seinad ja metalsed Estoplasti valgustid. Mugavustest soe vesi, valmivad mõrkjad kirsimarjad ja valla korraldatud ühistransport suurele maanteele. Ajutise vastutuse all avamaa kurgid, erinevatesse potsikutesse peidetud suvelilled, üks hiir ja kaks tšintšiljat. Koos koduse küülikuga natuke dr Dolittle’i moodi elu.
Soome elamumessil räägiti mullu, et väikesed mökkid pole kinnisvaraturul enam nõnda hinnas kui varem. Meilgi on eelistustes ja unistustes elumaja mõõtu mugavad maakodud, välimuselt kui Rootsi lasteraamatute illustratsioonilt. Heas asukohas suvilakooperatiivid muutuvadki ümber ehitatuna elurajoonideks.

Tagatipuks avastan telefonis võrku minekuks kuumkoha ehk hotspoti. Jänes avastab närimiseks ristikheinaõied.

Nii mökkides kui nõukasuvilates on puhkus optimeeritud – majake ja väike aialapp, mida harida. Kui ei kordu linna mugavused, tekib aga teine keskkond, mida puhkuseks ju vaja ongi. Saan teada, et nelja kilomeetri kaugusel asuvasse tillukesse ja kallite hindadega külapoodi võib mööda metsa ja randa kulgeda pool päeva. Seljakotis toitu tassides jõuab koju vaid väga tarvilik. Kui linnast kaasa võetu otsas, pole õhtusöögiks avokaadoga salat, vaid makaronid kanakonserviga, magustoiduks piparmündimaitsega präänikud ja muidugi kirsid. Ja hoolimata pea kohal ülikõvasti mängivast James Browni plaadist ning kõrvallauas viimasest kohtingust peensusteni jutustavatest piigadest, teen netti nõudva töö lähima puhveti wifi-alas ülima efektiivsusega. Õpin elama lihtsamalt, omamoodi alandlikumalt. Ja pärast on linnas jälle põnev olla.
Head augustikuud!