Malle Pajula

”Nii… ma ei jõudnudki suvel oma rõdule,“ seisin hämmelduses ilma suviste õiteta, ilma patjade ja lendlevate laudlinadeta rõdul – keset äraviskamise, laialijagamise, kirbuturule viimise suuri kilekotte. Minu kodus olid alanud manöövrid!
Septembri eel on selline olukord paljudes kodudes tuttav. Puhkuste järel lähevad lapsed sõime või lasteaeda, kooli. On kasvanud mänguasjaeast välja, astuvad sisse ülikooliuksest või seisavad iseseisva elu lävel. Iga selline etapp tähendab suuremaid või väiksemaid ümberkorraldusi sisustuses ning asjade sorteerimist.

Minu kodu kaks tuba meenutasid mitte ainult manöövreid, vaid linnalahingu tandrit, sest korraga oli käsil kaks suurt peremuutust.

Minu kodu kaks tuba meenutasid hetketi mitte ainult manöövreid, vaid linnalahingu tandrit, sest korraga oli käsil kaks muutust: täiskasvanud poeg alustas üürikorteris oma elu ja tütar ei vaja enam mänguasju. Taaskohtusime noore mehe omaaegse jalkafännisärgi ja 90. aastate telefonikaartide koguga; neiuks sirguva tütre rohkete barbi- ja ponividinatega.
Ka enne tavalist kooliaastat laste asju üle vaadates tekib peredes paras hunnik kraami, millest suvel on välja sirgutud. Korralikud rõivad saab teisele ringile saata. Või teha sõbrannaga üks lustlik kohaliku kirbufestivali päev, kus siis asjad kuni paari euro eest ära anda. Nii harjuvad ka lapsed maast madalast loodust hoidva ja heategevust toetava taaskasutusega.
Pärast seda mõtlikku hetke rõdul läksin turule ning tõin koju suured kirjud krüsanteemipotid. Loodetavasti on septembriski veel küllaga päikselisi, suve moodi hetki, et nädalavahetuse pärastlõunati teed juua või valguspallide ja pehmete pleedide saatel tähistaevaga ööhakku nautida.
Head septembrikuud ja kooliaastat!