Palju õnne Kodukirja perele! Olen pea 10 aastat olnud Kodukirja lugeja ning selle ajaga saanud väärt teadmisi ja ideid kodu ehitamiseks. Erilise väärtusega on olnud teiste koduloomise lood, kust nopin just need kõige paremad teadmised, mida ühestki raamatust ei loe! Seekord olid mu lemmikuteks “Moodne kardin” ning “Arbuus ja melon kodu­aias”. Kuna valmistun suuremaks kardina­ostuks, siis oli ka kardinaartikkel minu jaoks väga vajalik. Tihti tundub, et inimesed ostavad kardinaid ilu pärast, kuid ei mõtle sellele, et need võiksid olla ka äärmiselt praktilised. Arbuusi ja meloni artikkel tuletab mulle meelde lapsepõlve, kui üritasin oma koduaias seemnest arbuusi kasvatada. Alles nüüd saan aru, kui valesti ma kõike tegin ning miks kasvatamisest midagi välja ei tulnud. Usun, et järgmine kord olen tänu Kodukirjale palju edukam.

Grete

Üle väga pika aja oli postiljonil põhjust ka minu postkasti regulaarselt ajakiri tuua. Mul on väga hea meel, et tellimisel osutus valituks just Kodukiri, milles on sisekujunduse, aia ja kokanduse sektsioonid omavahel väga heas tasakaalus. Kui muidu jätan ajakirju lehitsedes kokanduse vahele, siis seekord püüdsid ahvatlevad pildid kevadekuulutajatest rabarberist ja karulaugust mu tähelepanu. Sain veel samaks päevaks idee teha perele mereannihautist karulauguga. Olgugi et aeda karulauku noppima minnes sadas taas aprillikuist rahet, oli hilisem maitseelamus nii värske ja hõrk, et olemine läks tõesti kevadisemaks. Samuti kasvas tublisti motivatsioon pärast pikka talvist rutiini köögis taas eksperimenteerima hakata.

Äratundmisrõõmu sain Kodukirja 25. sünnipäevale pühendatud nupukesest “Millest vaimustuti 1992–1993”. Piltidelt vaatas vastu palju tuttavat minu lapsepõlvekodust. Igati peab paika ka märge, et Estoplasti valgustitel on nüüdseks juba vintage’i väärtus. Pärast lapsepõlvekodu korrastamist on mitmed Estoplasti lambid leidnud järelturul uued õnnelikud omanikud, kes, tundub, on just neid eksemplare pikisilmi otsinud. Rõõm oli ka lugeda, et valgustidisainis on tagasi art deco. See stiil on mulle pikka aega meelepärane olnud ning õnneks on ka mõni väärikas art deco’lik suguvõsa-aare ka laes rippumas.

Reet Arro

Foto: Kodukiri 5 2017

Soovin palju õnne sünnipäevaks ja pikka iga! Mäletan väga hästi esimese numbri ilmumist, mul on see praegugi veel alles. Juba kaas oli nii teistmoodi, nagu välismaa ajakiri, ja nii palju ilusaid värvilisi ja heade ideedega fotosid. Ainus mure oli, et järgmise numbri ilmumist maha ei maga, sest kioskist ostes kõigile ei jätkunud.

Anu

Teie ajakirja juubelinumber ajendas mindki kirjutama. Nimelt usun, et just sel väljaandel on suur roll selles, miks ma nii väga olen kiindunud isetegemisse, kodu­sisustusse ja nüüd, vanemaks saades, tõstab minus pead ka rohenäpp, kellest enne aimugi polnud! Arvan, et olin umbes seitsmene, kui ema kõrval hakkasin siit ajakirjast lillepilte uurima ja unistama just sellisest kodust, “nagu siin pildil”…
Ka juubelinumber oli oma tuntud headuses huvitav ja inspireeriv, sest nii nagu avaartikli pealkiri, on ka minu jaoks kodu justkui teos. Seekord oli kohe mitu kodulugu, mis andsid indu ka ise suve hakul rohkem värvidega katsetama hakata. Kokanduspisikut pole ma endas veel leidnud, kuid rabarberi-toorjuustukook isegi õnnestus ja maitses imeliselt – kes teab, ehk nakatate mindki veel kokandus­pisikuga!

Triin T.

Koidu tänava korteri perenaise enesekindel väljendus, et: “Kardinaid ei ole ega tule!” jäi mind kummitama mitmeks päevaks. Ka mul pole sugugi mitte kõik aknad kardinatega ehitud ning ajapikku olen hakanud avarust hindama. Kuna naabrid sisse ei piilu, siis olen nüüd täitsa sama meelt, et aknakatteid ei ole ega tule, olgugi et sõpradelt-tuttavatelt kuulen vahel vihjeid oma “poolikute” akende kohta.

Katariina

Unistades päris oma kodust (mis loodetavasti varsti ka reaalsuseks saab) on Kodukiri minu lemmik lugemisvara. Maikuu numbris meeldis mulle eriti lugu "Kodu kui teos", sest lisaks kaunile sisekujundusele leidsin sealt kolm mõtet, mis olid justkui mu enda omad: 1) kodu valmib pikkamööda nagu kunstiteos; 2) kardinad ei kõneta (kardinavabadus toob ellu palju valgust ja avarust); 3) on väga oluline, millisest tassist ma hommikul kohvi joon (tõesti on!). Ühtlasi on alati põnev teiste kodude sünnilugusid lugeda. Igal kodul oma lugu.

Liisa Otsak

Mäletan üht 90ndate aastate Kodukirja, mille noore perenaisena ostsin. Ja sealset kodu, kus kaaruksed ja euroremondi laadne remont ning sinisest ja roosast sametist iseõmmeldud tekstiilid. Noor pere oli teinud kodu vanasse majja oma aja vaimus ja väheste võimalustega. Nüüd oleks samasuguses puitmajas kodud juba teist laadi. Vana puidu ja retromööbliga jne. Toona tundus ka ajakirjas nähtud välismaa materjal paljuski unistus, nüüd on ikka üht-teist, mida ise järele saaks teha.

Liza

Väga hariv oli lugeda artiklit "Elu koos tulpidega". Olen alles noor aiahuviline ja ei tea lillede kasvatamisest eriti palju. Tore oli lugedes ennast kurssi viia, kuidas tulpe kasvatada. Minu noores aias ei ole veel ühtegi peenart, sest alles hiljuti kolisin majja, kus aed tuleb rajada nullist. Kuna tulbid on minu lemmiklilled, kavatsen oma aeda neid väga palju istutada. Tundub, et meeldin ka ise tulpidele, kuna üks lill leidis tee ise minu aeda. Nimelt avastasin, et üks tulp hakkas mõni nädal tagasi muru sees kasvama. Minu rõõm jäi aga üürikeseks, kuna mees niitis kogemata tulbi koos muruga maha. Nüüd on tulbi asukoht vaiaga märgistatud ja ootab väljakaevamist, et järgmine kevad juba näha, mis värvi tulbiga tegu. Vähemalt põnevust jagub terveks aastaks.
Kodukirja ajakirjadest olen saanud inspiratsiooni just teiste inimeste ilusatest aedadest. Hetkel need artiklid mind ka kõige rohkem kõnetavad, kuna käsil on aiaplaneering. Päikest aeda!

Katrin Kallisma-Saat, 27

Avastasin Kodukirja enda jaoks veidi vähem kui aasta tagasi – kui olime just soetanud renoveerimist vajava maja ning elu keskmes olid remondi- ja aiatööd. Puhkehetki oli vähe, aga nii palju neid leidsin, et iga kuu lugeda otsast lõpuni läbi Kodukiri. Nüüdseks oleme ligi pool aastat sees elanud, kuigi oma kodu loomine on pidev protsess ning peas on teostamata ideede kõrval ruumi veel uutelegi mõtetele. Ning mõtteid Kodukirja numbritest saan alati! Maikuu ajakirjas meeldis kõige enam artikkel Viivi ja Jazepsi kaunilt kujundatud aiast – just aiakujunduse peale olen sel kevadel rohkem mõelnud ning selle pere aia avarus ja ilu panid ahhetama. Ma loodan, et 25 aastale järgneb veel palju aastaid, mille jooksul lugejana saan ammutada inspiratsiooni kodude loomise lugudest, olla kursis uuemate suundadega, saada näpunäiteid aiandusest ja proovida läbi huvitavaid retsepte. Aitäh teile ja palju loomingulist innustust!

Külli

“Miks teil on ees vanad uksed,” küsis omal ajal kinnisvaramaakler ja tunnustas köögiust, mingisugust voldikust. Olid ajad… Tore oligi Kodukirja meeskonna omaaegseid meenutusi lugeda, kõik raha- ja omandireformid, oli ikka start. Ja Kodukiri võimaldas sisustusteadmisi ahmida. Eriti jäid toona silma kunstnike kodud – efektsed, värvilised, huvitava mööbliga. Nemad oskasid juba siis vana mööblit hinnata, eksootilisi vaibakesi ja nõusid kasutada. Kui võtan vahel lahti 10 aasta tagused Kodukirjad, siis neist saab küll siiani veel palju ideid ja insipratsiooni. Retseptidki toimivad ju üle aja.

Pille

Garden Girli vihmakeep Chelsea.

Saime juubelikuul kohe eriti palju kirju, suur tänu! Auhinna, 4Roomi valgusti, võitis Triin.

Kirjutage meile, mis meeldis juunikuu ajakirjas. Auhinnaks on kaunis Garden Girli vihmakeep Chelsea.
Kirju ootame 15. juuniks aadressil: malle.pajula@kirjastus.ee või Kodukiri, Niine 11, Tallinn 10414.