Malle Pajula Foto: Priit Grepp

Kerge koputus uksele. Valgusvihus seisab üleni hõbedane tegelane, mustad silmad näole valgunud.

Kogume mõlemad end sekundi jooksul, üksteist piieldes. Mulle meenub, et saatsin hommikul kooli roheliste huultega tüdruku. Halloweeni-päevale. Tema võtab samal ajal end kokku, et mulle tagasihoidliku viisaka häälega “Komm või pomm?” öelda. (Mis tobe lause, eriti veel kaasaja ebaturvalises maailmas!)
Mu kujutluses vilksatavad paar tuttavat, kes traditsioonilise rahvakultuuri edendajatena sellised olendid konkreetselt minema saadavad ja käsivad mardipäeval eeskavaga tagasi tulla. Aga see armas piiga on näinud tõepoolest vaeva!

Ehk panen rõdule kõrvitsast laternagi. Sellesse pole sisse lõigatud hambad, vaid hoopis südamekujuline ava.

Sel päeval saab ju kommi kostümeerimisoskuse eest. Ja seda, et kaasaja neiuhakatiste eeskujud pole enam magusad ja kuulekad Barbied, vaid Monster High’ kooli kasvandike sarnased tanksaabastes ja lillade soengutriipudega olendid, tean ma niigi. Usun lausa, et sellised nukud loovad pinnase iseteadlikumate naiste põlvkonnale.
Loodan, et novembris ka mardilaupäeval keegi mu juurde tuleb. Neid ja nende sõpru, õdesid-vendi tunnen ma aastaid juba päris lähedalt. Kasukatuustis, rahvariietes ja kandlega. Kas teate, kui harva neid sisse lastakse, kuidas vahel läbi ukse ära saadetakse!? Väiksematel soovitan kaasa võtta täiskasvanu või käia oma tuttavaid mööda. Aga need, kes tuppa lubavad, on traditsiooniliste martide üle ülirõõmsad, oma osa on alati ka kandlel. Ning järgmisel hommikul küsitakse just mardi- ja kadripäeval töö juures üksteiselt: kas sandid ikka käisid?

Foto: Living4media


Surun tüdrukule pihku mõned kommid. Las ta siis olla oktooobris selline eelhäälestaja. Ehk panen rõdule kõrvitsast laternagi. Sellesse pole sisse lõigatud hambad, vaid hoopis südamekujuline ava. Ja ostan mardipäevaks varuks suurema kommikoti.
Head oktoobrikuud!