“Siin maal peaks saama kahekordse jõuga armastada, et rõõmsaks ja terveks võiks jääda.” On esimene jõulupüha. Nopin selle tsitaadi Eduard Vilde kirjadest. Raamatust, mille ostsin iseendale jõulukingiks. Kapikesel ootab veel mitu värsket lugemist ja suur teekruus. Kardinad on tagatoas paokil, vanade puude vahelt paistab juba hämarduma hakkav vaikne päev. Seljataga on mõnedki jõulusõidud ja mõned on veel ees. Jõuluõhtu särts on möödas, aga mõned kingid tuleb veel vahetada. Piparkookidest on isu täis ja mandariine on advendiajal söödud mitme kasti jagu. Hiliseks hommikusöögiks sai soojendatud praadi. Kulinaarsemate katsetuste päev on teine püha, mil tuleb ka traditsiooniline retk Rakverre sealset erilist jõulupuud vaatama. Õhtusse jääb mõni vana hea jõulune romantiline komöödia. Selline rahulik hetk on mu jõuludesse tegelikult planeeritud ja nõnda nägi see välja mullu. Olen sõpruskonnas kuulus ka sihikindla kombega osta jõulukinkidest osa valmis suvel. Sisustusajakirjanikud üle ilma hakkavad ju jõulufotosid agentuuridest valima juba juulis, hiljemalt esimeste värviliste lehtede aegu. Kui neid pilte tänavu ühel päikselisel hommikul sirvisin, tunnetasin paljudel just seda esimese püha kirgast valgust, lõõgastuse meeleolu, koosolemise naudingut. Paljuräägitud jõulurahu. Kuigi sellele eelneb paras trall. Eriti peredes, kus on mitu väikest last – lasteaiarühmade peod, huviringide ettevõtmised, isa ja ema asutuse jõulupuud jne. Ka kingiralli on värvikam. Mida vanemaks saad ise ja saavad su lapsed, seda rahulikumaks muutuvad jõulud ja ootused. Seda lihtsam on jõulurõõm. Vanavanematel kasvõi ainult lapselapse salmist ja paist. Sel maal võib kahekordse jõuga armastada küll: pere, lähedasi, sõpru, jõuluaega. Head jõulukuud!
Edasi lugemiseks telli ajakiri Kodukiri